Ģåķž
Ļīčńź



šåōåšąņū ńźą÷ąņüUni ja unenaod (estonii)

mõnikord avaldub haigus'köigepealt unes. Usk unes saadavaisse arstlikesse

õpetustesse oli nii tugev, et isegi Makedoonia Aleksander nägi unes

senitundmatut ravimtaime, millega raviti terveks väepealik Ptolemaios.

Cicero kirjutab sellest nii:

,,MafcedooTiia Aleksander, magades ühes telgis oma sõbr» Ptolemaiosega,

keda oli tabanud vaenlase mürginool, nägi sellist und : tema juurde tulnud

madu, kes kutsunud Olymposelt oma ema. Sellel olnud käes suur omapärase

kuju ja värvusega ravimtaime juur, mida ta näitas Aleksandrile. Hommikul

ärgates olnud Aleksandril selle juure välimus hästi meeles. Ta saatnud

sõdurid sellist juurt otsima. Varsti ravimtaim leitigi ja Ptolemaios ning

teised mürginoolest tabatud sõdurid said terveks."

Ateena linnriigi valitseja Periklese (495-429 a.e.Kr.) sõbrataril Aspasial

tekkinud kord haavand lõuale. Raviks aidanud vaid rohi, mida teatanud

Veenus, kps ilmus tuvi kujul.

Periklese enda kohta liigub ka selline jutt, millest räägib Herodotos.

,,Too Agariste (Periklese ema — I.S.) abiellus Xanthip-pos Ariphronose

pojaga ja kui ta õnnistatud seisukorras oli, nägi ta unes, et sünnib lõvi.

Ja mõni päev hiljem sünnitaski ta Periklese, Xanthippose poja."

,

Peale meditsiiniliste probleemide otsiti unenägudelt abi ka riiklikes

küsimustes. Spartas toimusid iga-aastased ,,eforad" — viie körgema

riigiametniku templiuned, mille järel koostati või muudeti seadusi. Et

riigimeeste võimed jäid tihtipeale kasinaks, loodi riiklike küsimuste

tähtsust arvestades spetsiaalsed oraaklid, elukutselised ennustajad.

Kuulsaim oraakel o'li Delfis, Kesk-Kreekas Korinthose lahe ääres Parnassose

mäe nõlval. Delfi oraakli tegutsemisest on teateid alates VII saj.e.Kr.

Ekstaatilisse seisundisse viidud naisprohvet püütia andis tähtsaid

ennustusi. Muuseas peeti Delfis veel nn. püütiamänge, mis olid muusikalis-

sportlikud võistlused ja mida peeti nagu olümpiamängegi iga nelja aasta

järel. Püütiamänge peeti alates 582. aastast e.Kr. kuni IV sajandini e.Kr.,

seega umbes 900 aastat.

Teatavasti oli Delfi oraakel pühitsetud ennustusjumal Apollonile, kes oli

ühtlasi Päikese jumal. Apolloni kaksikõde Artemis, nõidusjumalanna, oli aga

K u u jumalanna. Nii seostati ennustamist ja maagiat kah^ peamise

taevakehaga.

Püütia nimetus on võib-olla seotud Delfi oraakli eellooga. Varem valitses

Delfit draakon Python, kes olevat oma raske kehaga lömastanud mägesid.

Apollon tapnud Pythoni oma eksimatu noolega, kaevanud ta maa sisse ja

rajanud sinna templi, et inimesed saaksid teada Zeusi tahet.

V. Blavatski jt. ajaloolased väidavad, et Delfi pühamu kajastas Kreekas

Kreeta kultuuri mõju.

Apolloni võit Pythoni üle väljendab S. Lurje arvates ,,õhujumalate" võitu

vanemate paikkondlike maajumalate üle. Oli ju Delfi ennustustempel ehk

manteia (oraeula on rooma termin) algselt pühendatud maajumalannale Gaiale.

Võimalik ka, et Pythoni analoogiks on Typhon ja selle egiptuse võrdkuju

Seth (kelle tappis Horus, Apolloni prototüüp).

Antiikkirjanik Sophoklese ajal (V saj.e.Kr.) oli Delfi juba nii kuulus, et

Sophokles nimetab teda Maa kesk-kohaks, maailmakeskuse ohvripaigaks.

Ennustustseremoonia käis Delfis järgmise rituaali kohaselt.

1. Ennustuse soovija tõi templi ees ohvri, andis kingi ja heitis teiste

samasugustega loosi, millises järjekorras Apolloni palge ette ilmuda.

2. Kui järjekord kätte jõudis, teatas saadik oma küsimuse spetsiaalsele

preestrile promantisele, kes selle edastas naisennustajale — püütiale.

3. Püütia istus spetsiaalse templi siseruumis adytonis kolmejalgsel järil

ja viis end ekstaasi. Selleks olevat kasutatud maagaasi või näritud teatud

taimi. Püütiale esitati küsimusi, mille peale ta vastanud üsna seosetult.

Seda tõlgendas preester, kes formuleeris ennustuse tavaliselt salmina. Kui

saadik ei saanud sellest ennustussal-mist hästi aru, tõlgendas seda teine

preester — eksegeet.

Delfi oraakleist on aegade jooksul säilinud kirjeldustes palju juttu.

Viimane Lüüdia kuningas Kroisos (VI saj.e.Kr.), kes olnud kuulus oma

rikkuse, ihnuse ja ettevaatlikkuse poolest, tahtnud teada, millist oraaklit

ta võib usaldada. Ta saatnud saadikud seitsme oraakli juurde palvega

teatada, mida ta teeb kindlal päeval ja kindlal ajal. Ainsana andnud õige

vastuse Delfi oraakel: Kroisos keetnud valgevasest katlas kilpkonna ning

lambatalle.

Delfi oraakel hakkas oma tähtsust kaotama juba II saj.e.Kr., mil Kreeka

sattus Rooma riigi võimu alla. Riiklikes asjades ei tuldud enam Delfisse

nõu küsima. Oraakel langes järk-järgult tavalise, raha eest elusaatust oma

raske kehaga lömastanud mägesid. Apollon tapnud Pythoni oma eksimatu

noolega, kaevanud ta maa sisse ja rajanud sinna templi, et inimesed saaksid

teada Zeusi tahet.

V. Blavatski jt. ajaloolased väidavad, et Delfi pühamu kajastas Kreekas

Kreeta kultuuri mõju.

Apolloni võit Pythoni üle väljendab S. Lurje arvates ,,õhujumalate" võitu

vanemate paikkondlike maajumalate üle. Oli ju Delfi ennustustempel ehk

manteia (oraeula on rooma termin) algselt pühendatud maajumalannale Gaiale.

Võimalik ka, et Pythoni analoogiks on Typhon ja selle egiptuse võrdkuju

Seth (kelle tappis Horus, Apolloni prototüüp).

Antiikkirjanik Sophoklese ajal (V saj.e.Kr.) oli Delfi juba nii kuulus, et

Sophokles nimetab teda Maa kesk-kohaks, maailmakeskuse ohvripaigaks.

Ennustustseremoonia käis Delfis järgmise rituaali kohaselt.

1. Ennustuse soovija tõi templi ees ohvri, andis kingi ja heitis teiste

samasugustega loosi, millises järjekorras Apolloni palge ette ilmuda.

2. Kui järjekord kätte jõudis, teatas saadik oma küsimuse spetsiaalsele

preestrile promantisele, kes selle edastas naisennustajale — püütiale.

3. Püütia istus spetsiaalse templi siseruumis adytonis kolmejalgsel järil

ja viis end ekstaasi. Selleks olevat kasutatud maagaasi või näritud teatud

taimi. Püütiale esitati küsimusi, mille peale ta vastanud üsna seosetult.

Seda tõlgendas preester, kes formuleeris ennustuse tavaliselt salmina. Kui

saadik ei saanud sellest ennustussal-mist hästi aru, tõlgendas seda teine

preester — eksegeet.

Delfi oraakleist on aegade jooksul säilinud kirjeldustes palju juttu.

Viimane Lüüdia kuningas Kroisos (VI saj.e.Kr.), kes olnud kuulus oma

rikkuse, ihnuse ja ettevaatlikkuse poolest, tahtnud teada, millist oraaklit

ta võib usaldada. Ta saatnud saadikud seitsme oraakli juurde palvega

teatada, mida ta teeb kindlal päeval ja kindlal ajal. Ainsana andnud õige

vastuse Delfi oraakel: Kroisos keetnud valgevasest katlas kilpkonna ning

lambatalle.

Delfi oraakel hakkas oma tähtsust kaotama juba II saj.e.Kr., mil Kreeka

sattus Rooma riigi võimu alla. Riiklikes asjades ei tuldud enam Delfisse

nõu küsima. Oraakel langes järk-järgult tavalise, raha eest elusaatust

ennustaja tasemele. 390 a.e.Kr. lõpetas oraakel tegevuse.

Muuseas on Delfi oraakli pärast ka ,,püha sõda" peetud. See oli 352.

a.e.Kr., kui Makedoonia Aleksandri isa Filippos tuli oma poliitilisi sihte

silmas pidades Kesk-Kreekasse Fookiasse, kus kreeklased olid konfiskeerinud

Delfi templi vara ning maksid sellest sõduritele palka. Kreeklased said

Makedoonia Aleksandrilt lüüa ja Delfi oraakel säilitas veel mõneks

sajandiks oma funktsioonid.

Peale Delfi oraakli oli veel teisigi, vähem tähtsaid oraaklipaiku. Tuntuim

ja vanim oli Dodona tammehiis. See asus Põhja-Kreekas muistses Epiirias,

kus pühade tammede kohina järgi püüti Zeusi tahet teada saada.

Dodona hiiest räägib V saj.e.Kr. ajaloolane Herodotos. Arvatavasti oli hiis

asutatud juba enne VI sajandit.

Ajaloolase M. Hvostovi andmete kohaselt elas just Dodonas muistne

helleenide höim, kelle nime järgi hakati edaspidi nimetama kõiki kreeklasi

helleenideks ja kreeka kultuurimõju hellenismiks.

Oma tegevuse lõpetas Dodona oraakel ilmselt varem kui Delfi oma. Dodona

oraaklile on omistatud mitmeid kahe-mõttelisi ennustusi. Näiteks öelnud ta

Lüütia kuninga-le Kroisosele, kes tuli Pärsia sõja kohta nõu küsima:

,,Kui iiletad Halyse jõe, purustad suure riigi!" Kroisos ületas jõe... ja

purustas oma riigi!

Spartalased olevat enne kui arkaadlastega sõtta astusid, küsinud sõja

tulemust. Vastus olnud lakooniline: ,,Sõda' pisarateta." Spartalased

võitsid, kaotamata ühtegi meest. Oleksid nad aga kaotanud, mehed tapetud,

naised-lapsed vangi viidud, ka siis poleks kedagi kodus nutmas olnud. Nii

arvab skeptik A. Beljavski. Minu arvates võiks viimast ennustust siiski

õigeks pidada, sest kaotuse korral oleksid pisarad ikkagi voolanud (kas või

võõrsil). Ja võita sõda ilma ühegi kaotuseta pole just kergesti

prognoositav sündmus.

Peale nimetatute tegutsesid oraaklid veel Beotis ja Delfi lähedal Abais.

Amoni tempel Siva oaasis Egiptuses oli ka kreeklaste pühamu.

Kreeka-Pärsia sõdade ajal V saj.e.Kr. juhindusid mõlema poole väejuhid ka

oma unenägudest. Herodotose andmeil olevat Pärsia kuningas Xerxes 1

sõjakäigu Kreeka vastu ette võtnüd oma unenäo tõttu. Ta näinud unes

jumalust, kes andnud käsu Hellasega sõdida.

Plutarehose andmeil näinud Kimon, Kreeka väejuht Kreeka-Pärsia sõjas, enne

Egiptusse ja Küprosele soori-tatud sõjaretke und:

,,Ta nägi, et tema peale haugub tige koer. Haukumise vahele on kuulda ka

sõnu: ,,Tegutse ning mulle enesele ja mu kutsikatele oled nii armas!"

Unenägu tõlgendanud Kimoni sõber, uneseletaja Antifi-los nii:

,,Koer — see on vaenlane. Kõne ja haukumise vaheldumine on Pärsia vägi, mis

koosneb nii kreeklastest kui barbaritest. Koerale meelepärane olla —

tähendab surra.""

Nii juhtuski, et Kimon tõi Kreekale võidu, kuid hukkus ise Küprose juures

peetud lahingus 449 a.e.Kr.

Herodotosel on veel teateid Ateena endise türanni Hippiase kohta, kes oli

sunnitud spartalaste survel Ateenast lahkuma ning võitles Maratoni lahingus

pärslaste poolel. Herodotos kirjutab:

,,Aga Hippias Peisistratose poeg viib barbarid Maratoni alla pärast seda,

kui ta eelmisel ööl oli näinud [...], et ta inagas oma lihase emaga. Seda

unenägu seletas ta nõnda, et tuleb Ateenasse tagasi ja saab uuesti võimule

ning sureb vanul päevil oma kodumaal. Nõnda tõlgendas ta siis oma unenägu."

Maratoni lähistel lahinguks valmistudes ta haigestus ja üks liikuv hammas

kukkus liiva sisse. Hippias asus hammast otsima. Herodotos jätkab:

,,Kui aga hammas nähtavale ei tulnud, ohkas ta ja lausus juuresolijaile:

,,See maa ei ole meie maa ega saa me ka iial seda oma võimu alla. Selle

osa, mis õigusega mulle kuulus, sai niiiid hammas endale.

Hippias oletas siis, et unenägu on sel viisil täide läinud."

Nagu ajaloost teada, kaotasid pärslased Maratoni lahingu väiksemaarvulise

Kreeka sõjaväe vastu ning Hippias sai seal 490. a.e.Kr. septembris

surmavalt haavata.

Herodotos pajatab ka kuulsast Termopüülide lahingust. Delfi oraakel oli

ennustanud selle perioodi kohta, et kas Sparta riik või Sparta kuningas

peab hukkuma. Herodotos kirjutab:

,,Termopüülides vübivatele helleenidele oli ennustaja Magistias pärast

ohvriloomade silmitsemisf kõige esimese-m öelnud, et neil tuleb koidikul

surra."

Herodotos räägib ka Termopüülide raidkirjast:

,,Teie ees kuulsa Magistiase haud, ta meedlased tapsid siin, kui

läbisid teel just Speraeheiose vood.

Ennustaja küll teadis, et surm on saabumas peatselt, siiski ei lahkunud ta

nüüd spartalaste kuninga väest."

Endelisi märkmeid on ajaloolastel ka Makedoonia Aleksandri kohta.

Üldtuntud on seik, et Aleksander nägi enne Foiniikia linna Tüürose

vallutamist kilbil tantsivat saatürit. Unesele-taja Aristandes ütles, et

see tähendab ,,Sa Tyros" (sinu Tüüros).

Aleksander võttis nõuks Tüürost rünnata ja vallutas linna.

H. Bigelow lisab veel juhtumi, kus Aleksandri vägi pääsenud Aasia-

sõjakäigul vaid tänu väepealik Dionysose hoiatavale unele.

Enne 332. a.e.Kr. Pärsiasse ettevõetud sõjaretke külastas Aleksander veel

üht oraaklit. Ajaloolased T. Blavatskaja jt. kirjutavad:

,,AlefcsaTider oustas egiptuse kombeid ja isegi sooritas palverännaku Siva

oaasi, jumal Amoni oraakli juurde. Amoni oraaklit austasid peale egiptlaste

veel Aasia rahvad ja ka kreeklased ning makedoonlased, kes samastasid

Amonit Zeusiga.

Aleksander küsis oraaklilt, kas ta alistab kogu Aasia, ja sai sellele

kinnituse. Plaanitsedes riskantset sõjakäiku kogu Pärsia vallutamiseks ning

põrgates seejuures makedoonia ülikute vastuseisule, otsustas ta, et

üldiselt austatud oraakli soodne vastus soodustab tema polütikat."

Makedoonia Aleksandrile määratud viimase ennustuse lausus India vang Kaleni

enne oma surma. Ta ütles Aleksandrile: ,,Me koh.tume kaheksa päeva pärast

Babülo-nis." Teatavasti tapeti Aleksander Suur 13. juunil 323. a. e.Kr.

Babülonis.

Plato andmeil näinud ennustavat und ka kuulus mõttetark Sokrates. Kolm

päeva enne oma sunnitud enesetappu öelnud ta sõber Kritiasele, et sureb. Ta

näinud unes, et ilus naine kutsunud teda nimepidi, lugedes Homerose värssi.

Värsis oli öeldud: ,,Kolme päeva pärast langed sa maapinnale."

Vana-Kreeka perioodil kujunesid välja ka põhilised ennustuskunsti, mantika

moodused. Kokku oli neid umbes 50. Peamisteks vahenditeks ennustamisel olid

luud, viled, käejooned, looma pealiigutused, pendel, veri, hobune,

kristall, õli, tuli, ohvrilooma sisikond, täringud, kivid, lamp, laip,

küüned, muna, linnud, pulgad, õhk, numbrid, tähed, endelised sündmused jt.

Ega tänapäeval palju uuendusi olegi juurde mõeldud — ehk üksnes kohvipaks,

kaardid ja taldrikukeerutamine.

4. VANA-ROOMA

Rooma linna ja tulevase impeeriumi legendaarseks loomisaastaks peetakse

753. a.e.Kr. Aastal 476 p.Kr. langes Lääne-Rooma riik germaanlaste ja

teiste rahvaste hoopide all. Rooma riigi tuumikuks olid kohalikud Itaalia

rahvad — etruskid, latiinid, sabiinid jt. Ilmselt olid neil VIII saj.e.Kr.

omad rahvuslikud ennustuskombed, kuid nende kohta pole suurt teada.

Ohvrilooma sisikonna (peamiselt maksa) järgi ennustamist. mida harrastasid

etruskid, ei saa kuigi originaalseks pidada. Juba ennustusmeetodi nimetuses

(haruspeksia) võime ära tunda Egiptuse ennustusjumala Horuse nime (Id.

Horus + spexi = vaatlema). Maksa ennustusvahendina kasutamine on

arvatavasti seotud arhailisema mantika moodusega — püromantiaga, mille

vahendiks on tuli (algselt ohverdamistseremoonia tuli). Maksa on peetud

organismi tule sümboliks. Vanimad maksaennustamise teated on pärit Vana-

Sumerist.

Viimane, arvult seitsmes ,,kuningate perioodi" etruskist valitseja Roomas

oli Tarquinius Superbus (Uhke). Aastal 510 e.Kr. aeti ta Roomast minema ja

algas uus, vabariiklik ajajärk.

Ajaloos on viiteid, et Tarquinius olevat Rooma kuning-liku perioodi lõppu

unes ette näinud.

Rooma kuningliku perioodi kohta on märkmeid ajaloola-sel N. Ma?kinil:

,,...sageli pöörduti nõu saamiseks eriliste tarkade, augurite poole, kes

arfasid jumala tahte lindude lennu järgi ja selle põhjal, kuidas nokivad

Ńņšąķčöū: 1, 2, 3, 4, 5, 6


Ķīāīńņč
Ģīč ķąńņšīéźč

   šåōåšąņū ńźą÷ąņü  Ķąāåšõ  šåōåšąņū ńźą÷ąņü  

© 2009 Āńå ļšąāą ēąłčłåķū.